Melani sünnipäev

Pole ammu siia kirjutama jõudnud, sest elutempo on meeletult kiire. Ei tea veel kas jõuan selle postituse üldse täna valmis. Aga kuna paljud lugejad on uurinud, et mis mu elus toimub ja miks ma kirjutada pole jõudnud, siis ennem räägingi paari sõnaga praegusest elust ja olust. Osad lugejad teavad, et mu elu on nüüd täielikult pahupidi pööratud, seda kõike siis loomulikult heas mõttes. Mul on 100% uus elu ja nö vanast elust võtsin uude kaasa vaid lapse :D. Nimelt olen ma nüüd põhimõtteliselt kolinud ja elan peaaegu, et maal. Siin on nii mõnus ja vaikne. Ideaalne elukeskkond kus oma last kasvatada. Kodu asub mul ikka Sauel, sest ka enamus mu asju on seal. Kui kunagi rääkisime E-ga, et kokku kolima me niipea ei hakka, siis praegu käitume me oma sõnadele risti vastupidiselt, aga see selleks :). Alustasin ka uut elu töökoha vahetusega ja ma olen mega rahul. Mu tiim on Elisas super. Ja mulle tõesti meeldib see mida ma teen. Ma lihtsalt tunnen seda, et peagi olen ma Elisas edukas. Alustasin ka uuesti autokooliga ja peagi on üks hull “roheline” liikluses juures ! Hmm… ja Melani elus on ka täielik kannapööre toimunud, nimelt on tal isa ideaaliga vedanud, sest E on talle tõesti kui isa eest. Me oleme neljakesti väga hästi toimiv perekond :). Kuid tulles nüüd algus teema juurde tagasi, siis meie pesamuna sai lõpuks 3. Pidasime peo õigel päeval perekeskselt ja suur pidu sõpradega toimus pühapäeval 29 mail. Rahvast tuli kokku palju ja rõõm oli kõiki näha :). Loomulikult võtsin ma endale ekstra suure kohustuse. Nimelt otsustasin ma kogu toidu ise valmis vaaritada. Õnneks aitas ema mind väga väga palju -aitäh emme! Tegime siis lastele pulgakooke ja sünnipäeva tordi. Pluss juurvilja/puuvilja vaagnad, ning salati korvikesi. Friikad ja lihapallid tellisime kohapealt :). Melani oli see aasta väga väga hea laps ja sai kinke niipalju, et ma peaks praegu mänguasja hunnikus seda postitust kirjutama, kui ma poleks saanud enamus asju ema juurde jätta :D.
Aga mis ma ikka leierdan, parem näitan teile ka sünnipäevast pilte.

image

image

image

image

image

image

image

image

image

Ülevaade

Eilne esimene täispikk tööpäev Elisas kulges ilusti. Hetkel elan vaikselt sisse ja üritan oma esimestest hirmudest üle olla. Kuigi ma olen suur suhtleja ja rääkida mulle meeldib, valdab mind hirm ebaõnnestumises. Mitte nüüd sõna otseses mõttes, vaid mind häirib enda juures see puterdamine ja kokutamine ning hüplik jutt. Õnneks on see kõik ajaga lihvitav ja varsti on need hirmud kadunud. Kuid teiseks tunnen ennast halvasti, sest Melani jäi haigeks ja täna on tema kodus ja mina tööl. Kuna mul on väga mõistlik mees, siis otsustas tema minu eest, et mina pean tööle minema ja tema istub ise lapsega kodus :). See rõõmustas mind väga. Homme annab vist emal kuidagi jupitada oma tööasju, et tema saaks Melaniga kodus olla. Siinkohal tõmbangi joone alla ja helistan kohe mehele, et uurida kuidas Melanil läheb 🙂

Ilusat Teisipäeva !

image

Esimene samm

Täna täpselt aasta tagasi alustasin ma Melaniga uut elu. Praeguseks olen ma suutnud elada oma elu täpselt nii nagu ma kunagi unistasin. Ma unistasin, kuid ei uskunud. Tänaseks olen ma jällegi uuel sammul parema tuleviku poole. Sulgesin vanad uksed ja avasin uued, et end veelgi rohkem proovile panna. Ma armastan, kuid samas vihkan rutiini. Nii kui vana rutiin hakkab ammendama, muudan ma elus midagi. Olgu see siis suur või väike muudatus, aga midagi ma siiski teen. Nüüdseks olen ma alustamas uut teekonda uue töökohaga. Mu sõbrad ja perekond elavad mulle kaasa ja see ongi oluline. Ka negatiivse alatooniga tunnustus, nt “oled sa ikka kindel, et sa teed õige otsuse ja saad hakkama?”mõjub mulle jõudu andvalt. Kui ma ei proovi, siis ma ei saagi ju teada. Homme on see
päev kus ma astun esimesena toa uksest välja sa saabun koju viimasena, aga ma tean, et tänu sellele suudan ma pakkuda oma emale ja Melanile paremat tulevikku. Ma tunnen ennast võimsana, sest ma usun endasse. Õnn ja parem tulevik on hetkel minu kätes. Vana töökoht pakkus mulle vaid stabiilsust ja tööl käimise kogemust. Muud ma sealt ei saanud, sest minu arvates oli juba see läbikukkumine kui ma pidin linnavalituse poole pöörduma, et ühekordset toimetulekut saada… See näitas seda, et materiaalselt polnud ma stabiilne. Kellele meeldiks materiaalselt ebastabiilne olla ??
Loomulikult oli osaliselt süüdi selles ebastabiilsuses ka tihedad haiguslehed mis ma võtma pidin, aga see selleks. Uues kohas saan ma ise oma palka kujundama hakata ja ma teen selleks kõik, et ma oma tiimi alt ei veaks. Eesmärgid on kõrgel ja motivatsioon laes. Homme õhtul üritan ka lühidalt oma esimesest tööpäevast kirjutada.

image

Jagage kogemusi, kuidas teil esimene tööpäev läks ja kui kiiresti te uues töökohas kohanesite ?

Hambaalst ei ole minu sõbel

28 märts oli Melanil elu esimene hambaarsti külastus.

Kõigepealt ma ütleks nii palju, et kindlasti pange laps ennem hambaarsti külastust lõunaunne, kasvõi sunniviisiliselt. Vastasel juhul on see külastus suht mõttetu.

Mina selle vea tegingi, et korra proovisin Memmu tuttu panna, kuid kui ta poole tunni pärast polnud uinunud, siis pakksin ta riidesse ja mõtlesin taga väikese jalutuskäigu teha. See oli elu lollim otsus, sest vaimselt unine laps hakkab õues olles konkreetselt paska keerama ja sõnakuulamis oskus jäetakse ka koju kapi peale istuma. Ühesõnaga suure naeratusega jõudsime mänguväljakule ja kõik oli tore kuni selle hetkeni, kui oli vaja hakata poodi minema… Loomulikult oli see poodi minemise mõte mingi minu oma jonn ja tegelikult oleksin ma võinud plikaga kohe mänguväljakult kodu poole komberdada. Ühesõnaga oli tal jonn kohe lahti kui ma üritasin teda mänguväljakust eraldama hakata. Kui teiste emade pilgud oleks tapnud, siis ma ei kirjutaks teile praegu. Lõpuks märatsedes lõi mu üleni sopane ja tujutsev printsess oma pea ära, mistõttu oli ta isegi nõus mulle lõpuks sülle tulema.
Seejärel tormasin tuhatnelja poe poole, lootes, et poodi minek rahustab ta maha. Aga oh eii !! Kus sa sellega, sest tee peale jäi ju omniva pakiautomaat ja Melani teadis mulle öelda, et tema tahab pakki saada ja andku mina talle kood ja kaart. Krt ta vist on paaril korral näinud kuidas ma pakki postitan ja paki välja võtan, et tal see protsess selge oli. Kuid kuna meid seal pakk ei oodanud, siis oli meelehärm seda suurem, sest see väike inimene reaalselt kangutas ühe ukse lahti (õnneks oli see tühi kapp). Avanev uks pani piigal aga pätumeetri kohe intensiivsemalt tööle ja ta hakkas teisi uksi veel kõvemini kangutama. Mina talle läheneda ei tohtinud/ei julgenud, sest nii kui ma seda teha proovisin, hakkas ta autotee poole jooksma ja autosid vooris sel kellaajal seal juba päris palju. Lõpuks haarasin ma oma röökiva jõmmi sülle, mis põhjustas selle, et ma sain korralikult tappa (lõi lahtise käe ja rusikaga, kiskus mu peavõru peast ja sikutas juustest). Vot sel hetkel oli küll selline tunne, et nüüd tuleb ikka seal poe ees see väike pepu paljaks tõmmata ja vitsutit anda. Kuid see mõte jäi siiski mõtteks. Edasine teekond koju sujus päris närvesöövalt, ehk vingerdav Melani nimeline vihmauss mul süles ja lükatav kolmerattaline mu ees. Igastahes koju jõudes olid mul närvid juba päris mustaks värvunud. Niii nii piinlik oli sel ilusal päeval lapsega õues liikuda.

Lõpuks kui koju jõudsime, oligi kell juba niipalju, et riided vahetada ja hambaarstile sõita. Õnneks tuli sinna mu ema ka kaasa. Hambaarsti külastusest mul väga rääkida ei olegi, sest Melani keeldus suud avamast ja nii me max 20 minutit üritasime igatepidi teda meelitada, kuid asjatult. Ta lihtsalt ei teinud oma suud lahti. Nüüd järgmise aja panen kuskile mujale, kui siia Sauele, sest siin on niii nii pikad järjekorrad. Näiteks rääkisin ma hambaarstile ka oma valutavast hambast ja külastus aeg määrati mulle 30-ks Maiks. Selle ajapeale olen ma hambavalust lolliks läinud ja lihtsam oleks hammas lasta mingil lasna jörril suust välja taguda :D.

image

Palun soovitage Tallinnas hambaarsti kes äkki oleks näiteks spetsialiseerunud just lastele 🙂

Kuidas meil läheb

Hei, hei

Esmalt soovin ma kõikidele lugejatele ilusat munadepüha !

Mu elus on lähiajal palju muutunud, ma võin julgelt väita, et ma pole enam see kes ma olin näiteks kaks kuud tagasi. Mu elu on muutunud just selliseks, nagu ma aasta tagasi lootsin, et see võiks olla. Ma käin tööl ja ma armastan tööl käimise rutiini.Mulle meeldib hommikul ärgata kohvitassi kõrval, mulle meeldib äratada oma naerusuine tütar (ta tõesti ärkab enamasti naeratusega). Mulle meeldib see hommikune sigin ja sagin, ehk teisisõnu kusemine, pesemine ja kammimine, ning sups riidesse ja õue 🙂

Tegelikult ajendas mind täna siia kirjutama just see, et peagi aprilli kuus saab täis aasta, kus me oleme lapsega kahekesti perekonnana toiminud. Täna tahangi meenutada natuke seda õudsat aega. Aga ma üritan sellegi enda jaoks positiivseks mõtestada.

Tegelikult õpetas see aasta tagune elu mulle paljutki ja ma olen isegi õnnelik, et see suhe/kooselu nii kerge lõpu leidis. Minuni on laekunud mitme naise kirjad, kes on ikka võrreldes minuga totaalset õudust pidanud tundma/kogema. Minul läks sellevõrra lihtsamalt ehk ma lõpetasingi üürilepingu ja lihtsalt pakkisingi asjad (nii tema kui enda, kui ka lapse). Edasine oli kõik kuidagi iseenesest mõistetav.

Alguses oli küll majanduslikult raske, aga õnneks oli vaja ainult enda ja lapse eest seista. See oli, aga jällegi tunuduvalt lihtsam kui üksi kolme eest seista. Ma planeerisin ise meie aega, ma võtsin ainuisikuliselt vastu otsuseid ja see kõik muutis mind kuidagi… hmm täiskasvanulikumaks ?

Kui ma olin ema juurde kolinud, siis hetkeks tabas mind tupik seis, kuid üksi probleem pole lahendamatu. Seega tuli hakata reaalseid otsuseid vastu võtma. Peagi loksus kõik kuidagi väga roosiliselt paika ja on seda senini. Kuid nüüd loksutan ma ise kõik jälle peapeale, sest aprilli keskel on mul praeguses töökohas viimane tööpäev ja Mai alguses alustangi ma uues ettevõttes ja täitsa uue erialaga. Nimelt saab minust Elisa Telemarketeer. Ma ootan seda elu muutust juba väga suure õhinaga 🙂

Seoses minu uue elu muutusega, muutub ka Melani elu sajaprotsendiliselt, sest augustist alustab tema oma teekonda Midrimaa lasteaias 🙂 Tema ootab seda lastehoiust lasteaeda kolimist kohe eriti suure õhinaga. Ma viimasel ajal muud ei kuulegi, kui “Mina lähen varsti suurde lasteaeda, teiste/uute lastega mängima” jne. Seega oleme me mõlemad Melaniga muutusteks valmis 🙂

Kuid tulles tagasi veel mineviku juurde, siis mineviku varjud jäävad mind elupäevade lõpuni kummitama. Selleks kummituseks on siis otseloomulikult Melani isa. Viimastel nädalatel on ta mitmeid kordi minuga ühendust võtnud ja väidetavalt soovib lapse elus osalema hakata.

Senini on sellised situatsioonid jäänud vaid lubadusteks, seega on mul peas vastakad emotsioonid. Kuid ma võtsin vastu otsuse ja ma loodan, et ma ei pea seda kahetsema hakkama.
Nimelt saab ta võimaluse lapse elus osalema hakata. Ma pole väga oma sõnade sööja, seega kui ma olen andnud sõna siis selle ma ka täidan. Täpsustuseks siis, et ma pole kunagi tahtnud lapselt isa ära võtta. Pigem ma kaitsesin see aasta vaid lapse huve, et tema ei kannataks ja saaks muretult lapsepõlve nautida.

Aga ma ütlesin talle ka, et kui ta kasvõi ühe korra peaks veel lapse usaldust ilma hea põhjuseta kuritarvitama, siis on jokk. Melani elaks seda väga raskesti läbi… ma tean seda.
Näiteks eile said isa ja tütar telefonis rääkida ja peale kõne oli Melani kuidagi eriti hajameelne, kuigi tavaliselt on ta väga kaalutlev ja tagasihoidlik. Ta peas oli suur segadus, sest issi oli juskui temaga, aga reaalselt tema juures ei olnud. Õhtul ütles ta, et armastab papat(vanaisa),issit ja E-d.

Minu süda sulas, sest oli väga mõnus kuulda, et ka mu laps on kiindunud E-sse. Mees kes tuli hiljuti meie ellu, on saanud meie elus väga tähtsaks. Ma igatsen teda meeletult ja ootan ta koju saabumist rohkem, kui midagi muud. Ka Melani ootab teda, sest neil oli omavaheline kokkulepe, et E toob Melanile mingit nänni ;).

Samas oli valus kuulda, et lapsel on veel tunded mehe vastu, kellega pole ta mitu kuud kohtunud ja kes pole lapse käekäikude vastu mingit huvi ülesse näidanud. Ma surun need negatiivsed emotsioonid lapse ees maha ja halan end siin tühjaks. Loodan, et mind väga hukka ei mõisteta sellepärast, aga ma usun, et mu saatusekaaslased ehk üksikemad mõistavad mind ja mu peas möllavaid emotsioone. Samas positiivselt mõeldes on mu lapsel vähemalt isa, iseasi on nüüd selles kas ta tõesti soovib lapse usalduse tagasi võita ja ta elus osalema hakata. See kõik on nüüd tema kätes.

Mina olen peale aastat suutnud kõikidele kes mulle kaikaid kodarasse on loopinud, ANDESTADA ! Te kõik õpetasite mulle nii mõndagi ja ma tänan teid selle eest. See aasta on mind palju muutnud ja mu kannatustel on nüüdseks lõpp. Ma naudin igat päeva, tundi ja sekundit oma elust, sest elu on ilus ja elul on mulle veel palju pakkuda 🙂
image

koht, kuhu lapsega mitte minna

Räägin täna ühest ebameeldivast söögikohast, kuhu lapsega mitte minna. Nimelt mõni aeg tagasi olime läbisõidul Raplast ja otsustasime kuskil väikse ampsu teha, ennem kui koju tagasi sõidame. Kell oli juba üpriski palju ja kodus poleks viitsinud enam süüa tegema hakata. Siis hakkas meile silma koht nimega Meie Pubi. Väljast oli maja väga kutsuv ja tundus hubane. Nii me siis auto ära parkisimegi ja sisse astusime. Maja ees tugerdas ringi üks umbjoobes vennike, kes üritas kogu oma viisakusega mulle ja Melanile ukse avada. noh peaaegu sai ta sellega hakkama…

Sisse astudes tundus koht suhteliselt tühi, kui välja arvata pea 15 liikmeline sünnipäeva seltskond. Kuna Härra E ( edaspidi ainult E ), armastab vürtsiseid toite ja uusi ning huvitavaid maitseid, siis tema silmad lõid särama kui nägi, et letile oli pandud erimenüü, kus ilutsesid kõik keerulised ja vürtsised toidud.

Minul kõht väga tühi polnud ja võtsin vaid ühe sidruniga kanasupi ja Melani sai traditsioonilised friikartulid.

Kui olime lauda istunud, siis hakkas möll pihta. Sünnipäevalised tassisid iga natukese aja tagant uue viinapudeli lauale. Noh ja eks me teame kõik, et joogised inimesed ei talitse oma häält just kõige paremini. Edaspidi hakkasid sisse ja välja sõeluma minu vanused noored . Seejärel lendas sinna sisse üks totaalselt paugu all olev narkar. See hetk, hakkasin ma oma suppi eriti kiiresti sisse kühveldama ja lisaks kahmasin mitme peoga Melani taldrikust friikartuleid, et kiiremini sealt minema saaks. Kuid siis, otsustas Melani, et kutsub E endaga ringi jalutama. Nii nad läksid käsikäes trepist ülesse ja loomulikult trepil jooksis neile vastu see paugu all narkar, kel nüüdseks oli ka nägu verine… Võeh, viimane kord kui ehku peale mingi söögikoha valime. Peale seda kui Melani ja E tagasi lauda jõudsid, palusin ma neil ruttu ruttu riidesse panna ja me lahkusime.

Toitude kohapealt : Toidud olid head ja nende kohta pole midagi halba öelda.

Teenindus : Teenindaja silmist oli näha, et ta ei naudi oma tööd grammi eestki. Kui me sisse astusime, siis tõstis E Melani kohe letile istuma ( minu silmis tundus see ka veidi imelik, aga E arvas, et see on lahe 😀 ) ja noh oleksite te selle teenindaja pilku näinud.

 

 

 

 

 

“Si si si sinul on il il ilusad juuksed”

Vahepeal elasin muretult oma elukest. Kuid nii kui probleemid õhku tekivad, tuleb kohe mõte, siia kirjutada. Nimelt mu probleemid seotud Melaniga. Aga alustan vaikselt algusest, sest probleemide põhjuseks on kokutamine.
Korralikult rääkima hakkas ta siis kui ta lastehoidu läks ja lutihaldjas luti ära viis. Sõnu tuli nagu vändrast saelaudu, kuid lausete moodustamisega oli tal alguses raskusi, kuid see on väikse lapse puhul normaalne, et ta kohe selgelt ja täislausetega ei räägi. Kuid nüüd paar kuud tagasi hakkas pihta see kokutamine, mis alguses oli naljakas, aga enam nii naljakas pole, sest Melani läheb kohe endast välja kui kokutab. Täna tahtis ta nanale öelda, et sinul on ilusad juuksed, kuid see kõlas tema suust nii :
“Si si si si si si sssss sii sii siii… sinul on il il il ilusad juuksed”. Samas ta kokutades isegi muigab nagu enda üle. Kuid järgmisel hetkel on ta pilgust aru saada, et teda valdab mingi segane tunne. Ma tahaksin kogu südamest ona last aidata. Ainuke asi mida ma praegu olen suutnud teha, on tema lausete peegeldamine ja aeglaselt rääkimine. Kuid tundub, et see ei mõju…
Täna õhtul kokutas ta kohe liiga palju ja see ajendaski mind kirjutama. Mind ennast valdavad ka segased tunded. Kohati tahaks kohe mingi megahüpersuper parima logopeedi juurde aja panna, kuid teisalt saan ma aru, et hetkel ei tehtaks taga seal midagi ja kutsutaks meid hiljem tagasi (peale 3. aasta sünnipäeva). Samas võib see mingi ealine iseärasus olla… võib eks ? (Või hõljun ma liigselt kuskil pohhuistlikust täis pilve peal ?)

Lühidalt pöördusin ma täna kirjutama just seetõttu, et mu lugejaskonnas on palju lastega naisi ja just teilt tahaksingi ma uurida, et kas see kokutamine on normaalne ja ma mõtlem üle, või peaksin ma sellega kohe tegelema hakkama ? Kas teie lapsed on kokutanud, kui on siis kas saite sellest kergelt lahti, või tuli proffesionaali poole pöörduda ? Oeh peas tiirlevad tuhat üks küsimust… ootan tõesti vastuseid, sest muidu mõtlen üle ja pean varsti sammud jämejalga seadma 😀 VASTAKE, VASTAKE USINASTI 😉

image

Ps : ma lubaan, et ma kohe kohe võtan ennast kokku ja muutun blogimaastikul aktiivsemaks. Hetkel olen kuidagi eriti laisaks muutunud, kuigi teemasid millest kirjutada oleks palju ;). Näiteks kuidas tänu heale inimesele Melani enam haigeks ei jää ;), kuid sellest kõigest lähipäevil, seniks leppige pliis selle hala täis postitusega 🙂

Õnn koputas mu uksele ja ma lasin ta sisse.

Lubasin step by step rääkida sellest millest ma väga rääkida pole jõudnud. Eelmise postituse lõpus mainisin ma liblikaid kes mu kõhus ringi lendavad. Alustan siis selle teema algusest ja ilma ilustamata, sest täpselt nii see on 🙂
14 veebruar astus mu ette üks mees, kes on mu elus väga oluliseks saanud. See tunne mis, mu sisemuses tekib kui ma teda näen, temaga koos olen on midagi müstiliselt ilusat.
Alguses oli väga võõras kuulda neid ilusaid sõnu ja komplimente. Ma polnud harjunud sellega, et mind iga päev ilusate ja otse südamest tulevate sõnadega üle külvatakse.

Me oleme selle lühikese aja jooksul palju rääkida saanud ja tundub, et me sobime ja me oleme paljuski väga sarnased. Isegi meie eluteed on mõneti sarnaselt kulgenud.

Sain rääkides ja pärast juttu analüüsides ka oma hirmudest võitu, sest alguses keerlesid mu peas mitmed küsimärgid. Nimelt on tal tütar ja vanuselt võib ta mulle peaaegu, et isa eest olla.
Temaga koos olles tunnen ennast kindlalt, tunnen kindlustunnet, tunnen mugavust ja saan ennast temaga väga vabalt tunda.
Tulles tagasi hirmude juurde, siis tuletan meelde, et ma olen väga avatud inimene. Seepärast ei karda ma tunnistada, et mulle väga kalliks saanud mees on minust 17 aastat vanem. Oleme temaga mitmeid kordi vanusest rääkinud ja alati jõuame selleni, et vanus pole määrav. Sest ma tõesti tunnen, et me  oleme teineteise jaoks loodud. TA ON MINU INIMENE, mu õhk, mu vesi jne :).

Mu Härra IMELINE, on mitmeid kordi ka Melaniga kohtunud ja minu suureks üllatuseks ma muud ei kuulegi Memmu suust kui “härra siin ja härra seal” (nime ma veel avaldama ei hakka). Seda on väga hea kuulda, et ka laps aksepteerib seda “suhet”. Näiteks esimene täht mille Melani õppis klaviatuurilt näitama, on härra eesnime esimene täht 😉
Kindlasti tajub Memmu seda, kui õnnelik mina härraga olen ja tunneb emme pärast suurt rõõmu. Lõpuks ometi on mul keegi, kelle õlale oma pea panna, keda hoida, keda kuulata, kellega edasi triivida.

Kuid kohe “suhte” ( jutumärgid seepärast, et reaalsest suhtest pole veel juttu olnud, kuid sellest kõigest hiljem) alguses, pannakse see proovile. Nimelt saan ma märtsi keskpaigast 2,5-nädalat igatsust tunda, sest härra läheb reisile. Oeh see saab raske olema, aga ma otsustasin, et uputan oma igatsuse töösse ja kirjutamisse. Kogu kiindumuse, tunded ja liblikad suunan armastusega senikauaks Melanile. Loodan, et ma teda armastuse laviiniga üle ei uputa 😀

Ma tunnen end uuena, vajalikuna,hoituna 🙂 lõpuks ometi on mu elus mees kes mind hindab. Viib välja sööma, kinno, teatrisse (jah, kallis ma olen teatriks valmis :D). Sellised väikesed asjad omavad mulle hiigel suurt tähendust. Sest ennem pole keegi mind nii poputanud. Loodan, et ta mind liialt ära ei hellita 😀

Ma olen õnnelik, ma saan hoida ja olla hoitud, ma saan usaldada ja olla usaldatav jne.

Õnneks on mu ema mulle hetkel suureks toeks ja tänu temale saame ka härraga aega vaid meile kahele, kuigi pole olnud ka probleemi Melani meie plaanidesse kaasata. Meil on kolmekesti väga tore, kuid ma tunnen, et ta tütar võiks ka neist tegevustest osa saada. Me oleme ka sel teemal rääkinud ja otsustasime, et peale nende reisi saan ta tütrega tuttavaks. Asi areneb küll kuidagi liiga kiiresti, aga samas areneb ta õiges suunas ja nõme oleks see kui emma kumma uimerdamise tõttu mingit arengut ei toimuks. Ma olen väga õnnelik ja tahaksin teda kogu maailmale näidata, kuid reaalsus palub natuke oodata. Ma ei kujuta ette mis peale reisi saama hakkab, aga fakt on see, et ma vist kallistan ta sodiks :D.

Siinkohal tõmban tänaseks sellele teemale joone alla 🙂

Üks mõttetera ka tänasesse päeva : Eemaldades oma elust kõik negatiivse, teed sa ruumi juurde kõigele positiivsele 🙂

Lõpetuseks veel üks imeilus lugu.

image

Pätukas :*

Puhkus ? JAH

See kõik mis praegu minuga toimub on midagi tõeliselt müstilist. Aga üritan teemad ikka mitme postituse vahel ära jagada 😀 Muidu on lõpuks pudru ja kapsad koos ! Aga nüüd siis algusest !

Ma olen esimest korda puhkusel, peale dekreeti. Puhkus algas, aga mitte nii positiivse noodiga, sest Melani sai endale mingi vastiku pasanteeria külge. Oksendas ja kõht oli lahti. Päris õudne oli näha oma printsessi oksendamas… Kas tõesti printsessid oksendavad ??

Õnneks järgmiseks päeavaks oli Mummul juba tunduvalt parem, kuid siis tõusis palavik (37,4).  Kuid kõik haiguse sümptomid kadusid nii ruttu kui nad ka tekkisid. Eile lugesin, et tegemist oli selle viirusega. Täna  olin sunnitud  piiga hoidu saatma, sest mul on töö juures koosolek, õnneks eile õhtul oli kõht ka tal juba tunduvalt parem. Lähen kindlasti talle täna varem lastehoidu järgi. Esiteks oli Melani nii kurb, et ta esmaspäeval hoidu minna ei saanud. Ta on täielikult lastehoiu laps, kohe näitab iseloomu kui lastehoidu minna ei saa. Ükskord kui ta nö preemiaks koju jätsin, siis oli eriti hull sõda meil hommikul kui ta ärkas . Lühi dialoog oli ala selline “emme nüüd paneme ruttu kombe selga ja mina lähen naelupalli, ma tahan mängida ! sina võid koju jääda” :D. Ühesõnaga nohjah, mu laps veedaks vist kogu oma lapsepõlve Naerupallis

See puhkus on ka esimene ja viimane mille ma selles ettevõttes välja võtsin, samas suhteliselt kurb on mõelda, et minust jäävad sinna maha väga toredad inimesed. Aga jah Mai kuust alustan täiesti uues suunas. Mulle ei meeldi paigalseis ja õnneks saan oma uljaspea, vanuse taha peita. Kui saangi oma vitsad siis järelikult olin need ära teeninud, kui mind saadab edu, siis on see saatus.ÜKS KURADIMA HEA SAATUS ! Igaüks elab oma elu just nii keeruliseks kui ta ise õigeks peab. Minu elu on, aga see aasta kindlasti veel keerulisemast keerulisem. Töökoha vahetus, Melani lasteaeda, kõik kellaajad ja rutiin lüüakse peapeale. Aga juba mõte sellest meeldib mulle väga 🙂 Õnneks on mul nii palju innustajaid kõrval, et ma lihtsalt ei saa selgroogu kõveraks lasta, tuleb ikka sirge seljaga saatusele vastu kõndida.

Aga väike eelsoojendus ja natuke põnevust ka . Nimelt kindlasti on paljud märganud, et ma olen kuidagi väga vaikseks jäänud. Olen isegi paar kirja saanud, et ala ” oled elus ikka ?” ,” mis toimub, miks ei kirjuta !?” jne. Avaldan siis väikse saladuse, et kõhus olevate liblikate tõttu on väga raske kirjutada. Kuid nüüd üritan jällegi end kätte võtta, sest kevad on varsti ukse taga ja siis algab töö, et mu keha saaks peeglist vaadates veel enam õhku sisse ahmida ja ennast imetleda 🙂

 

Olge paid ja viibige palju õues ! 🙂

 

 

Muinasjutt isast…

Melanil on sünnist saati olnud väike sinine ja notsu pildiga käterätik. Kui me olime Sauele kolinud, siis järsku see rätik kadus jäljetult. Nüüd mõned päevad tagasi leidis Melani selle kuskilt ülesse ja oli nii õnnelik. Kallistas seda käterätikut ja muudkui rääkis “vaata emme, mina leidsin selle ülesse”. Küsimusele, et “kus see siis oli?” ei osanud ta aga vastata. Noh vähemalt leidis ülesse. Täna ennem magama minekut viskasin ma selle räti mänguasja kasti ja sain kohe kuulda Melani pahameelt, et “miks sa vissad mu asju koguaeg” (see lause on tegelikult stiilis, miks sa koguaeg mu mänguasjad kokku koristad). Eirasin teda, sest muidu hakkab ta minuga tunniajast MIKS monoloogi pidama ja tõstsin ta voodisse. Siis pistis plika karjuma, et tema tahab issit. Ma ei osanud talle midagi vastata. Kuid siis ütles ta, et nossu lätik on minu issi :D. Ei jäänudki mul muud üle, kui talle notsu rätik ulatada. Haaras selle ja uinus sekunditega :D. Lastel on ikka piiritu kujutlusvõime. Tegin ruttu mingi pildi ka, et näidata siis teile ka last koos “issiga” tudumas 😀 😀

image

Aa kirjutan siia veel lühidalt ühest seigast täna. Nimelt nokkis Melani täna nina ja midagi ta oma kätega susserdas nii, et kollike jäi talle kahe silma vahele. Ma tõesti ei märganud seda ja üks hetk tuleb Mellu pahura näoga minu ja nana juurde ning räägib, et tal on plekk näos… Nokib ja nokib sealt midagi, me ikka ei saanud aru mis värk on. Lõpuks siis nana pani 1+1 kokku, ehk lapsel pole näos mingit plekki vaid väike kolli-kutsikas 😀 😀

Head ööd !